Vetevaim
Kaua, kaua ootsin kaunikene!
Kaua ootsin Sinda, kullakene!
Kaua kõndisin ma mööda sooda,
Mööda sooda mööda ilmamaada.
Metsas kõndisin ma teeda mööda,
Mööda raba, mööda rabametsa.
Rabametsas jõudsin allikalle,
Allikvetel kohtasin su vaimu.
Küsisin siis allikvetelt targalt,
Allikalle ohvriande viies,
Kalda äärest vetevoolust juues,
Vete tarkust võttes oma hinge.

Hingede Öö
Pilverünkades ja puude ladvas,
Puhub tuuleiil meid metsa, rappa.
Kandes suvelõpu mõrkjaid noote,
Halliks maalib maa ja meie hinge.
Matab muremõtte alla musta,
Silmavette peidab meie tuska.
Sisemuses pitsitab me hinge,
Karjatades lahvatab see pinge!
Surmahingust tunnen selles öös,
Saatusele aina risti ette löön!
Sind ma ootan, hoian valgust peos,
Saatusvihk meid sellest hetkest lahti seob.
Tühjusesse vaatan, Sind ei leia,
Külma hingust mööda kuuma selga,
Näpistamas sisemuses kurbus,
Küünlaleegis peegeldumas selgus!

Kaugel Sa
Leelo-leelo!
Maailma veere pääl,
Külma tuule käes,
Üksi kõnnin sääl,
Kuniks Sind näen!
Sulle mõtted sean,
Sinust unistan,
Oma hingest ma laulan!
Nii kaugel Sa!
Elust laulan ma,
Enda armsamast,
Südames Sind ikka kannan!
Viisid saadan taas,
Laulud üheskoos,
Igatsuse ära annan!
Nii kaugel Sa!
Maailma veere pääl,
Külmund tuule käest,
Viid mind sooja tuppa varju.
Viisid annan Sul,
Laulame me koos,
Maailm jääb me taha varju.
Nii kaugel Sa!

Suvetar
Suvetar hyvä emäntä,
Nouse harja katsomahan,
Viitimä emännän vilja,
Kun ei tuskihin tulisi.
Manutar maan emäntä,
Nostele oras okinen,
Kannon karvanen ylennä,
Kun ei tuskihin tulisi.
Syöttele me meitisin syömmin,
Juottele me meitisin juomin,
Vesiheinin herkuttele,
Vihanalla mättähällä,
Siull on helkiät hopiat,
Siull on kullat kuullusammat!
Nouse jo neitonen!
Mustana mullasta!
Akka maanteren alannen,
Vanhin luonnon tyttäristä,
Pane turve tunkomahan,
Maa väkevä maantamahan!
Tuhansia neniä nosta
Varsin vaivani näöstä!

Külm
Mul vahel on külm,  
Mul vahel on hing nii kõle.
Mul vahel on külm,
Kui Su silmis taas läigib vale.
Vahel on külm, vahel on soe! 
Vahel on nii, et miski ei loe.
Kui Sind ootama jään,
Südant närimas kahtlusevari.
Ikka ootan ja näen,
Pistab valu kui tikrimari.
Sa tule ja jää, 
Külm õhk murrab puruks mu meeled!
Su juures on soe,
Siia jää!

Puie
Kodukolded küttemaie,
Küttekolde ette puuda.
Puie langetama metsa.
Metsata jääb meie kodu.
Kodu kallis kullakallis,
Tühjas kätkes, maahällis.
Nutab ema, nutab Isa.
Maaemand, Tuule isand.
Kodu kallis kullakallis,
Tühjas kätkes maahällis,
Tühjaks raiund põlismetsad,
Koduta me hinged visad.
Puie!  Puie ette tuuled!
Metsata on meie kodu.
Koduta on metsahinged.
Hingitsemas sood ja rabad.
Rabast kadund pühad ojad.

Hundinahk
Hundinahas metsahaldjad,
Elavad nad kauges laanes.
Nimesid neil antud palju,
Sätivad end Sinu teele.
Kohates neid Sa ei naase,
Viivad Sind nad metsalaande,
Kandes hundinahkset kuube
Õgivad nad Sinu hinge!
Mehed enam sealt ei naase,
Metsas kütivad nad noori,
Võrgutamas paljas ihu – 
Kütkestav on nende ilu!

Ei enam
Päike ei enam paista meie peale,
Kägu ei enam kuku meie poole.
Lõoke ei enam lõõri põllu veerel,
Pilvest ei enam saja vetta maale.
Tuuled ei enam puhu õue peale,
Kalad ei enam uju jõe sängis.
Hundid ei enam ulu metsaängis.
Siia me jääme elama!
Siin kord me peame surema! 
Kodumaa meie Isamaa, siin on me hing!
Lapsed ei enam laula unesängis.
Emad ei enam nuta aiaäärel.
Isad ei enam rutta koduteele.